Mind lähemalt teadvad inimesed on võibolla kursis, et erinevate vaimse tervise kriisidega olen ma kokku puutunud terve oma elu. Alustades võrdlemisi depressiivsest teismeeast, lõpetades terve elu kokku kukkumisega koos 30nda sünnipäevaga, tõeliselt õnnelik olin ma vahemikus 16-36 olnud kokku võibolla aasta või kaks. Selle aja jooksul olen ma otsinud abi enda seest, sõprade hulgast, psühhiaatri juurest, kirikust, töölt, alkoholist, narkootikumidest, trennist, põgenemisest, raamatutest. Sisuliselt - you name it, I've done it. Alles viimastel aastatel on tulnud mõistmine, et ma olen lihtsalt teistmoodi programmeeritud ja lähenemised, mis töötavad teiste puhul, ei tööta minu puhul.
Üks lähenemine, millest alati on olnud kasu, on enda mõtete välja kirjutamine või rääkimine. Alguse sai see siitsamast blogist, mille laoruumis on peidus terve hulk rohkem või vähem masenduses postitusi. Kui tundsin, et lained hakkavad pea kohal kokku lööma, istusin maha ja lasin kogu pähe kogenunud prügi filtrita välja ja olemine muutus taas grammi võrra kergemaks. Siis tuli twitter. Igal ajal igal pool kättesaadav suvaliste mõtete prügikast, tuntud ka kui mikroblogi, oli perfektne lahendus inimesele, kel halb komme jääda suvaliste negatiivsete mõtete juurde kinni kuniks ma need endast välja saan. Ja kuniks mu jälgijate arv oli väike, oli kõik väga chill. Kuniks ühel hetkel enam ei olnud. Mida rohkem jälgijaid, seda rohkem hakkas tulema ka suhtumist, mida saab lühidalt kokku võtta sõnapaariga "ära hala".
Aina rohkem jääb sotsiaalmeedias silma suhtumine, kus vaimse tervisega hädas olevate inimeste muresid püütakse vaiba alla pühkida. "Ise pead tugev olema", "ega keegi teine peale sinu enda sind aidata ei saa", "mida sa ise saad oma olukorra parandamiseks teha", "mine arsti juurde", "võta ennast kokku, sa oled ju ometi mees". Need on ainult mõned vastused, mida ma olen saanud kui olen julgenud öelda, et raske on. Ja kuigi ütlejate tagamõte eeldatavasti on heatahtlik, on need laused, mis teevad rohkem kahju kui kasu, sest need kõik süvendavad abivajajas tunnet, et abi küsimine või enda raskustest rääkimine on nõrkuse tunnus. Et sa oled ise laisk ja loll, kuna sa ei suuda ennast aidata. Ja kui inimene on oma mustas augus vajunud lõpuks sinna, kus endalt elu võetakse, ohkame kollektiivselt, "miks ta ometi ei rääkinud?"
"Sa otsid lihtsalt sotsiaalmeediast tähelepanu ja haletsust". Täpselt sellise vastuse sain, kui julgesin hiljuti enda muredest kirjutada. "Ah, pole su elul häda midagi", "küll oleks elu hea, kui mul sellised mured oleks", "meie ajal oli kõigil raske ja keegi ei kurtnud". Sellise suhtumise juures ei tahagi keegi rääkida. Ei tahtnud isegi, aga asjadest rääkimine on minu asjade lahendamise moodus ja tõtt-öelda oli vaime tervis olnud juba mitu kuud väga habras. Asjadest sotsiaalmeedias rääkimine ei ole minu jaoks kunagi olnud mitte haletsuse ja tähelepanu otsimine, vaid lahenduste otsimine. Ma ei taha haletsust. Ma ei taha isegi lahendusi. Ma tahan tunda, et keegi kuulab ja saab aru. Ja ma kirjutan nendest asjadest avalikult, sest ma tean, et ma ei ole ainus, kel sellised mured on. Julgustuseks teistele, et te ei ole üksi. Ja et see on okei, kui sa ütled, et sul raske on. Ehkki vaimse tervise mured kimbutavad mõlemat sugu ühtemoodi, on ühiskondlik suhtumine sooti väga erinev ja tugevates stereotüüpides kinni. Aga sõltumata soost, on selle suhtumise tagajärg see, et inimene jäetakse oma muredega üksi. "Ah, naistel ongi kogu aeg üks häda teise otsa" ja "mees peab tugev olema, oma tunnetest rääkimine on mingi naiste värk" toovad mõlemad kaasa selle, et inimesel on häbi tunnistada, et asjad halvasti on.
Mu jaoks on veidi paradoksaalne, et kui meedias saavad kõige enam tähelepanu pigem negatiivse alatooniga lood, siis sotsiaalmeedias valitseb pigem "kõik on nii äge, kõik on nii tuus" suhtumine. Agaralt korraldatakse toetuskampaaniad tuhandete kilomeetrite kaugusel olevate tundmatute inimeste heaks, aga kui keegi lähiringkonnast hädas on, siis pigistame silma kinni ja soovitame ise hakkama saada ja/või abi otsida. Miks oleme kõhklemata nõus igal moel aitama inimesi kaugel-kaugel, aga kaasmaalaste muresid kipume pisendama "pole hullu" ja "meil kõigil on raske" suhtumisega?
Kuigi nõukogude okupatsioonist on varsti möödas juba 40 aastat, näen endiselt, kuidas tolle aja taak ei taha endiselt meie inimestest lahti lasta. Vaimse tervise mured on endiselt tugevalt stigmatiseeritud ja ehkki peale on kasvanud juba mitu põlvkonda vabas Eestis sündinud lapsi, saavad paljud neist oma vanematelt päranduseks "uppuja päästmine on uppuja enese asi" suhtumise. On küll väga tänuväärne, et koolides on lõpuks hakatud rääkima sellest, kuidas analüüsida oma tundeid ja nendega toime tulla, aga sellest on vähe kasu, kui vanem põlvkond ei vaevu kuulama vaid tahab hoogsalt ja ilma süvenemata pakkuda küll heatahtlikke, ent täiesti kasutuid lahendusi. Enamjaolt teavad inimesed neid lahendusi ise ka, puudust tuntakse toest probleemide lahendamise käigus. Kõrvalvaatajana on väga lihtne öelda "otsi abi", aga kui mõtted on mustad ja tunneli lõpust valgust ei paista, siis on väga raske näha kuskohast abi otsida. Pahatihti on juba abivajaduse tunnistamine inimese jaoks meeletu eneseületus ja suur samm edasi ja see, mida heatahtlik suu ütleb, ei ole see, mida masenduses kõrv kuuleb. "Mine arsti juurde" ütles mu katkisele ajule lihtsalt "mina ei viitsi sind kuulata, vaata ise, kuidas hakkama saad." Arsti juurde minemise asemel kõndisin ma hoopis lähima kai peale ja avastasin end mõttelt, et ega väga midagi ei juhtuks, kui ma enam kunagi koju ei jõua. Ja just nimelt võhivõõrad heatahtlikud inimesed olid need, kes sel hetkel toeks olid. Suvalise twitteri inimese "hei, kuidas läheb" päästis sõna otseses mõttes toona mu elu.
Eestlaste vaimse tervise kriisi lahendus on eestlaste endi kätes. Koolides vaimsest tervisest rääkimine aitab küll kaasa sellele, et tulevikus oleks selliseid probleeme kõvasti vähem, aga see ei aita mitte kuidagi lahendada kriisi praegu. Mis aitab, on rohkem hoolivust. Rohkem märkamist. Rohkem empaatiat. Rohkem teiste kuulamist ja vähem endast rääkimist. Rohkem mõistmist, et probleemid, mis võivad tunduda ühele tühised, on teisele ületamatuks takistuseks. Me ei saa muuta teiste inimeste probleeme olematuks, aga me saame muuta enda suhtumist.
No comments:
Post a Comment